Pärast pooleaastast ettevalmistustööd tegi Suurupi alumine torn külastajatele uksed lahti 26. mail 2018. «Eks nagu nii käiakse, siis saab vähemalt öelda, et tulge õigel ajal,» naeris torni kõrval elav Anne-Ly Gross-Mitt. Kuigi torni pääsemiseks tuleb pilet lunastada, ütleb Gross-Mitt, et äriks seda nimetada ei saa. Nende perel on tema sõnul  lihtsalt nö majakavahi geen, mis ärgitab tegutsema.

Suurem «rahvasteränne» algab tema sõnul soojal ajal juba neljapäeva pärastlõunal ja on nii mõnelegi naabrile, kes enda teada kolis mere äärde rahu ja vaikust nautima, olnud üllatuseks. «Me oleme nii Tallinna lähedal, et see on paratamatus,» tõdeb Gross-Mitt, kelle pere on uudistajatega aga harjunud.

Ka alumise torni juures oli vaja ringi teha elektrisüsteem ja panna lisapiirded, et torn oleks võimalikult ohutu. Kõik need kulud jäid rendilevõtjate kanda. Puidust torn vajaks hädasti uut kuube, kuid Veeteede ametil raha napib.

Veel enne suvilate rajamist nõukogude ajal ühendas kahte tuletorni paari kilomeetri pikkune siht, mida enam taastada ei saa. «Me ikka naersime, et kui piisavalt rikkaks saame, siis teeme rippraudtee kahe torni vahele,» lubas Gross-Mitt.

Suurupi tuletornide traagiline minevik. Teise maailma lõpus anti taanduvatele Saksa vägedele käsk olulisemad tuletornid õhku lasta. «Suurupi alumise tuletorni juures elanud vanaonu naine Indi  palus, bitte,  jätke torn alles, see on nii mõttetu ja jäetigi,» rääkis Anne-Ly Gross-Mitt. Ülemine tuletorn aga oli kavas kindlasti õhku lasta ja laenguidki oli küljes, kui segastel asjaoludel seda tegema pidanud mees surma sai. Torn süttis ja põles seest tühjaks.

Küll aga hävis 1953. aastal alumise tuletorni juures olnud vana majakavahi maja. «Majakaülema poeg tõi mere äärest koju miini  ja hakkas seda näppima, poiss sai surma ja maja lendas õhku,» rääkis naine. Pere kolis pärast poja surma mujale elama.