Eriliseks teeb tuletorni see, et ta on vanim töötav puittuletorn Läänemere rannikul. Ja ainus säilinud ning puidust töökorras tuletorn. Eestis on säilinud veel Käsmu tuletorn, mis ei ole ammu enam töös.

Majakavaht elas algusaastatel tuletornis. Tuletorni sees on väike traditsionaalselt ehitatud palkmaja. Ruumi uhkuseks on traditsioonile vene ahi, mis küttis tuba ja milles sai küpsetada leiba.  Külmadel kuudel sai majakavaht soojendada end ahju peal magades. Majakavahi tööks oli majaka laterna töökorras hoidmine, sel ajal kasutati  õlilampe, jälgida et klaasid oleksid puhtad ja õli piisavalt. Majakavaht süütas tule igal õhtul ja kustutas hommikul päikese tõusul.

Kümmekond aastat peale tuletorni valmimist oli siin suur torm. Peale seda vajasid nii Suurupi ülemine kui ka alumine tuletorn remonti.
Puittuletornile ehitati juurde üks korrus ja väike vaaterõdu.  Üleni valgele tuletornile annavad eriliselt romantilise tunde mere poole avanevad aknad, mis on kõik erinevad.  Kõige ülemisel korrusel on maa poole väike aknake, see on suunatud Suurupi ülemise tule poole. Selle järgi sünkroniseerisid majakavahid tuletornide tuled.

Ajas on tuletornivahtide ülesanded veidi muutunud. Suurimad muutused on kaasa toonud tehnika uuendused,  kuid peamine et tuletornis tuli põleks on jäänud samaks.

Tuletorni külastamiseks: Tuletorni saab külastada 10 inimest korraga. Teistel palume oodata veidi, kohe tuleb teie kord. Kuna trepid on vanad, kitsad ja majakavahtide tööst kulunud. Ettevaatust ka peaga.

Aegade jooksul on tuletorni ähvardanud ka erinevad ohud. Tormid, sõjad ja ka moderniseerimine.  Tormikahjustused on saanud remonditud, sõdades on tuletorn püsti jäänud. Üks suurim oht  oli 1930.-ndatel kui plaaniti puidust palju hooldust vajava tuletorni asendamist raudbetoonist tuletorniga.  Puidust  tuletorn jäi alles raha puudusel. Teine oht oli, kui II Maailmasõja ajal sakslaste taganemisel tahtsid nad tuletorni ja hooned õhku lasta. Tollel ajal tuletornivahtidena töötav pere aga palus neid ja juhtusid olema sakslased, kes halastasid ning nii säilis kogu kompleks autentsel moel.

Üks legend räägib, et peale esimest maailmasõda, eelmise sajandi alguses oli tuletorni kompleksi kõrval kaluri elamu. Kaluril oli poeg, kes käis rannast korjamas igasugust nodi, mida meri rannale uhtus. Muu hulgas korjas ta meremiine ning tühjendas neid lõhkeainest, et seda maha müüa ja raha saada. Üks kord läks aga nii õnnetult, et miin plahvatas ja kogu elamine lendas õhku.

“Tuulepealne maa” osad kaadrid on filmitud Suurupi alumise tuletorni kompleksis. Aasta 2013.

Suurupi on ajalooline rannaküla, peale II maailmasõda põgenesid paljud Eesti elanikud Soome ja Rootsi ning sealt üle maailma. Inimesi hirmutas saada kuulutatud riigivaenlaseks. Süüdistatud lasti maha või viidi Siberi vangilaagritesse. Selle eest põgeneti pimedas ja salaja, ka siit tuletorni alt.

Kuni 1990. Aastate alguseni jäid Suurupi tuletornid varjatuks mitte ainult looduslike takistuste tõttu, vaid nad asusid nõukogude piirivalvurite varjatud tsoonis, kuhu ei olnud juhuslikel liiklejatel asja.

Veel 2000 aastate alguses kaitses maapoolt müürina tiheda alustaimestikuga lehtmets Suurupi alumist tuletorni . Matkajale oli tuletorni leidmine ilma matkaradu teadmata raske ülesanne. Tänapäeval saab renoveeritud ja pikendatud Kallaku teed mööda Suurupi alumise majakani kerge vaevaga, kuid see ei vähenda selle imepärase torni lummavat välimust.

Kompleksis on filmitud „Tuulepealne maa. Ei ole sõda noortele meestele“ viimase 13. osa mitmeid kaadreid. See on täispikk eesti mängufilm Eestist II Maailmasõja aegses ajas 1943 aastal, kus sakslased pidi hakkama taanduma punaste eest. Alumises tuletornis filmiti sel ajal sagedat tegevust – paadiga soome põgenemist. Film valmis Eesti vabariigi 98 sünniaastapäevaks 2016 aastal.