18. sajandi Venemaal ei olnud tuletorniteenistuse organiseerimises ja uute tuletornide ehitamises kindlat süsteemi. See olenes vaid vahetuvate keisrite huvidest ja meeleoludest.

Riigile kuuluvate tuletornide meeskonnad olid 18. sajandi esimesel poolel ajutised ja komplekteeriti vajadusel sõjalaevastiku koosseisust. Meeskonna peamine ülesanne oli süüdata päikeseloojangul tuletorni tipus lahtine tuli ja hoida see elavana koiduni. Küttematerjal toimetati kohale kroonu kulul, metsarikastes piirkondades võidi kasutada ka mõisate ja talupoegade abi. Puud ja kivisüsi kanti üles või vinnati tuleplatvormile ploki abil ja põletati metallkorvis. Suurupi ülemise tuletorni meeskonda kuulusid tollel ajal kipper, pootsman ja viis madrust.

1805. aastal asendati Admiraliteedi kolleegium Admiraliteedi Departemanguga. Selle juurde loodi Balti tuletornide direktori ametikoht. 1807 aastaks olid tuletornid viidud mereministeeriumi alluvusse. Samal aastal läksid tuletornid puu- ja kivisöe põletamiselt üle õli põletamisele. Määrati kindlaks ka meeskondade suurused ja ülalpidamiskulud. Suurupi ülemises tuletornis asusid tööle ülevaataja, viis teenijat ja käskjalg.

1827. aastal loodi mereministeeriumis Admiraliteedi Departemangu asemele Peahüdrograafia Valitsus, mis pidi korraldama lootsiteenistust ja hüdrograafilisi ekspeditsioone, kindlustama laevateid meremärkidega, koostama merekaarte ning varustama laevastikku navigatsiooniinstrumentidega.

1843. aastal läksid Soome lahe lõunaranniku tuletornid Hüdrograafia Departemangu Balti Tuletornide Direktsiooni alluvusse, mille kontor asus Tallinnas. Tuletornid allusid Soome lootside ja tuletornide ametkonnale.

1870. aastal asendati Venemaal kõikide tuletornide meeskonnad palgaliste teenistujatega ja töötati välja uus teenistusjuhend.

1885. aastal loodi mereministeeriumis Hüdrograafia Peavalitsus ja selle juurde Balti Mere Tuletornide ja Lootside Direktsioon, mis toimis kuni Esimese maailmasõjani.

1906. aastal koosnes tavaline tuletornimeeskond ülevaatajast ja neljast kuni kuuest tuletorniteenijast. Ülevaataja allus Tuletornide Direktsioonile. Ta oli saanud väljaõppe kas merekoolis või ülevaatajate kursusel.

1918. alustas tegevust Tuletornide ja Meremärkide Valitsus. 1920 loodi Mereasjanduse Peavalitsus. 1929 aastal nimetati see ümber Veeteede Valitsuseks ja 1938 aastal Veeteede Talituseks.

1921. aastal töötas Suurupi ülemises tuletornis ülevaataja ja kolm teenijat ning Suurupi alumises tuletornis kolm teenijat ja Ninamaa sireenijaamas kaks motoristi. Ülevaataja vastutas ka alumise tuletorni ja Ninamaa sireenijaama töö eest.

Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 1940 aastal anti tuletornid üle NSV Liidu Sõjalaevastiku hüdrograafiateenistusele ning paljude tuletornide meeskonnad vahetati välja.

Tuletorniteenija Alekesei Feodorov abikaasaga, töötas Suurupi tuletornides 1907-1955

Villiam Kimberg (1903-1976), motorist

1918 – 1931 Mihkel (Mihhail) Grigorjev, Suurupi tuletorni ülevaataja
Paljude tuletornidega on seotud Saaremaalt Laimjalast pärit Gavriil (Gabriel) Grigorjevi perekond. Gavriil Grigorjev sündis 1855. aastal ja oli kogu oma elu tuletornide ülemvaataja. Algul töötas ta Virtsus, seejärel 1880. aastast kuni pensionile minekuni 1925. aastal Viirelaiul. Gavriil Grigorjevil oli üheksa last – viis poega ja neli tütart. Kolm vanemat poega sidusid oma elu tuletornidega. Vanim poeg Mihkel (Mihhail) Grigorjev (hiljem Kogri) sündis 1881. aastal, töötas aastatel 1897-1909 Tallinna raudteetöökojas, seejärel Suursaare tuletornis ning aastatel 1918-1931 Suurupi tuletorni järelvaatajana. Hiljem töötas ta Tallinnas tuletornide töökojas ja Saksa okupatsiooni ajal Veeteede ja Sadamate Valitsuse tuletornide osakonnas juhataja abina. Meremuuseumis on palju tema valmistatud tuletornide ja laevade mudeleid.

1950. aastatel töötas Suurupi kahes tuletornis kokku ligi kümme inimest. Elmar Karese pere elas algul alumise tuletorni majas, kuni ülemine tuletorn ja selle elamu 1951. aastal sõjapurustustest taastati. Tuletornides ja sireenijaamas pidi jälgima tuleseadmete, sireeni ja muu tehnika korrasolekut, pidama sidet keskuse ja sõjalaevadega merel, hooldama hooneid ja territooriumi. Ülemise tuletorni tehnilise hoone vahiruumis oli Nõukogude ajal ööpäevane valve. Igal sügisel käis sõjalaevastiku hüdrograafiateenistusest kõrge komisjon tulejaama üle vaatamas. Elmar Kares, kes varem oli töötanud Tallinna elektrijaamas, tegi tuletorni valgus- ja kontrollsüsteemides mitmeid uuendusi, mis pälvisid juhtkonna tunnustust.

1950 – 1978 ülem Elmar Kares, tehnik Indy Kares

1953–1964 Voldemar Kares

1978–1998 ülem Peet Pajus, ülema abi Helle Kares

1998–2002 ülem Helle Kares

1990 aastal moodustati Veeteede Amet. Uue navigatsioonimärgistuse tehnika väljatöötamine võimaldas järk-järgult asendada tuletorni töö juhtimine, kontroll ja valve automaatseadmetega. 2004 aastaks oli enamus tuletornivahte pensionile läinud või koondatud. 2010 aastaks ei olnud järgi enam ühtegi tuletornivahti.

Tuletorni vahi ametist on saanud ajalugu…