Suurupi ülemine tuletorn

Koltunud ajalooürikud kinnitavad, et tsaarivalitsus pühendas Soome lahe akvatooriumile olulisel määral tähelepanu eelkõige seepärast, et sealses piirkonnas liikus tsaaririigi laevastik. Selleks, et Venemaa laevadele oleks tagatud ohutu navigeerimine Läänemerel, rajati Eestimaa rannikualadele mitmesuguseid meremärke ja ehitati tuletorne.

Varajane ajalugu

1759. aastal esines Admiraliteedi Kolleegiumil väga põhjaliku ettekandega üks nimekamaid tollaseid mereväeohvitsere, Vene hüdrograaf kontradmiral Semjon Mordvinov (1701–1777). Kontradmiral
juhtis Admiraliteedi Kolleegiumi tähelepanu asjaolule, et Soome lahes on liialt vähe tuletorne ja piirkonnas, kus liigub hulgaliselt laevu, on palju saari, mis, nagu Odinsholm (Osmussaar), pole kahjuks isegi päevasel ajal hästi nähtavad. Ettekandes rõhutati sedagi, et nii meres kui ka saarte läheduses leidub palju madalikke. Öösiti on tormi puhkedes sealne piirkond eskaadrile või kaubalaevadele navigeerimiseks eriti ohtlik, sest puudub igasugune võimalus minna tormivarju kas Tallinna või siis Naissaare ja Suurupi vahele. Kõike eespool öeldut arvestades tegi kontradmiral Semjon Mordvinov ettepaneku ehitada Suurupi poolsaarele ja Osmussaarele tuletorn.

Admiraliteedi Kolleegium nõustus Mordvinovi esitatud igati professionaalse projektiga, muutes seda üksnes vähesel määral. Kroonlinna sadama peakomandöri kontorit kohustati ehitama Suurupi
tuletorn ning Rogerwieki ehituskontori ülesandeks jäi Osmussaare asemel hoopiski Suur-Pakri saarele tuletorni püstitamine.

August Wilhelm Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und
Ehstland, 1774. Hupeli Tallinna lahe kaart, millel on märgitud 1760.
aastal valminud Suurupi ülemine tuletorn.

2001. aastal Peterburis ilmunud Venemaa majakate põhjalik ajalooline ülevaade osutab admiral Aleksei Nagajevi ammusele trükiteosele
„Лоция или морской путеводитель“ („Lootsiraamat ehk meresõidu juht“). Selles naviteabealases raamatus on vihje juba 1751. aastal Suurupi maaninal kõrgunud algelisest tulega meremärgist. 1789. aasta väljaanne ei kirjelda majaka väliskuju, ent vene eriteadlaste oletusel põletatud siiski hädatarvilikel juhtudel vaagna- või korvitaolistel restidel tavalist lõkketuld. Metallist või kividest
kokku seatud tuleasemeid kasutati tuleohutust silmas pidades. Kumerate servadega rest takistas mingil määral lahtise lõkke sädemete hajalivalgumist

1760. aastal valmis Suurupi poolsaarel asuva Orava küla lavamaa kõrgele nukile 15,5 meetri kõrgune kivimajakas, tule kõrgusega üle merepinna 40,8 meetrit. Vana navigatsiooniteatmiku järgi oli tuletorni ohutuli esialgu nähtav 13,3 miili kaugusele.

Lahtine tuli Suurupi ülemises tuletornis. 18. sajandi lõpus said juba kõik Euroopa moodsad tuletornid endale klaasitud laternaruumid. Samal ajal hakati ka Venemaal üksikutes tuletornides klaasitud tuleruume katsetama, sest nende all oli tormise ilmaga lahtist tuld kergem hoida. Kinnises ruumis oli vaja kindlustada tulele pidev õhu juurdevool ja suitsugaaside ärajuhtimine. Suitsugaasidest kippusid laternaruumi klaasid kiiresti tahmuma ja see vähendas tule nähtavust.

Klaasitud laternaruumiga tuletornides oli võimalik kasutada küünlaid ja õli. Suurupi tuletornile ehitati 18. sajandi lõpus algeline laternaruum, kus katsetatigi küünlaid ja õli. Õli valati jalgadele asetatud madalatele messingpannidele. Tahid paigutati pannidele kas ringi- või ristkülikukujuliselt. Õli valmistati taimsest või loomsest rasvast. 1792. aastal kulus Suurupi ülemises tuletornis 112 puuda küünlaid ja 20 puuda õli.

Täpsematest ümberehitustest on nüüdseks teada sedagi, et 1812. aastal seati paekivist Suurupi tuletornile laternaruum ühes 15 lambist koosneva katoptrilise valgustiga. Selle ülemise tuletorni terasest laternaruum toetub neljakorruselisele kivist tüvikoonusele. Tuletorni kiviosa kõrgus on 16,4 meetrit, sokli läbimõõt 10 ja ülemisel osal 9 meetrit. Sihttuletornide ülemine valge varjutav tuli paistab 15/12 meremiili kaugusele. Ka torni laternaruumi on aastate jooksul jõutud mitu korda ümber ehitada.

Suurupi sihi ülemisest majakast juhiti lähinaabruses Ninamaa neeme kaldarinnakul paiknenud sireenijaama. 1898. aastal ehitati sireenijaama jaoks kivihoone ja seati töökorda ka pneumaatiline
udusireen.

1824. aastal raputasid Suurupit mitmed tormid. Marulise rajuilmaga sai pikselöögi Suurupi ülemine tuletorn. Otsetabamus massiivsele meremärgile tähelepanuväärseid kahjustusi ei tekitanud, kuid äikselise suve loodusjõudude ilmingutest võeti õppust. Nagu välk selgest taevast tuli Soome lahe majakapealikuile ka kindralleitnant Leonti Spafarjevi kirjalik korraldus. Hüdrograafiaohvitseri juhis
kohustas kõigis tuletornilinnakutes majakatele paigaldama välgutõrjeseadmed. Selleks, et nimetatud uuendus oleks kõigiti seaduspärane, vajas tornide piksekaitsmetega seadistamise määrus
kindralhüdrograafi allkirjale lisaks veel armulise parunihärra Bogdan Vassiljevitši isiklikku kooskõlastust. Ametikirja lõpetas meeldetuletus, et nende ohutusseadmete paigaldamise algusest antagu kindlasti märku tema kõrgeaususele.

Ühe ammuse lootsiraamatu andmeil mõõdeti tollase Suurupi sihi majakatorni kõrguseks alusest 51 jalga. Massiivne meremärk asetses 136 jalga ülalpool merepinda paikneval paekivirinnatisel.

1827. aastal tekkisid tsaaririigi merenduseliidi hulgas ägedad vaidlused selle üle, kuidas hädavajalike navigatsioonimärkidega võimalikult otstarbekohaselt piirata laevasõiduohtlikke karisid Soome lahes. Silmas peeti eelkõige Tallinna ja Kuradimuna (Develsei) madalat. Soome lahe tuletornide ülem Leonti Spafarjev soovitas likvideerida Suurupi tuletorni. Vene hüdrograaf tegi ettepaneku püstitada selle asemel hoopiski Naissaarele uus meremärk. Rajatav tuletorn pidi laevnikele valgustama turvalist läbipääsu mainitud madalate vahelt. Admiral Gavriil Sarõtšev selle soovitusega ei nõustunud.

Ta kinnitas, et

„Suurupi tuletorn on meremeestele üpriski vajalik Suurupit Naissaarest lahutava faarvaatri kaudu Reveli reidile seilamiseks. Naissaare tuletorn seda olulist ülesannet aga lahendada ei suuda.“

Vaidlusküsimuses lahenduse leidmine oli jõudnud sellele tasemele, et hüdrograaf Spafarjevi asjakohane ettepanek sattus 1827. aasta novembris pädeva Admiraliteedinõukogu töölauale. Kauakestvate läbirääkimiste tulemusena peeti otstarbekaks senine Suurupi tuletorn säilitada. Tallinna madala tähistamiseks võeti nõuks siinsele veealusele karile uhiuus tuletorn rajada. Kahjuks tuli sellest
otsusest peatselt lahti ütelda.

1858. aastal viidi läbi Suurupi kivituletorni järjekordne põhjalik kapitaalremont. Majakalinnakusse kerkisid puidust elumaja ning majakavahi pere ja kõigi kaasteenijate tarvis pisike saun. Seda omamoodi haruldust võib iga asjahuviline veel tänagi ise kaeda või kaamerasilma vahendusel jäädvustada.

Nelja aastakümne pärast tehti ülemises tuletornis ja tulejaama vahimajas korraline põhjalik remont. Muidugi peeti silmas ka majakapersonali olmelist heaolu, tollal kogunisti väga kõrgete kroonuülemuste tasemel.

Merekultuurilugu kinnitab, et just Suurupist sai alguse kohustus
paigaldada kõigile tuletornidele välgutõrjeseadmed.

Asjakohased seadmed võeti kasutusele pärast seda, kui Suurupi tuletorni oli 1842. aasta suvise marulise rajuilmaga tabanud tugev äikesevaling.

Esimese maailmasõja eel Suurupi tuletorni käsitlevad arhiividokumendid sisaldavad originaalmaterjale aastatest 1876–1880. Selles raamatus esmakordselt viidatavad kiritõendid rõhutavad samuti Suurupi sihttuletornide suurt tähtsust juba tol ajal. Venemaa Mereministeeriumile allunud Läänemere tuletornide ja lootside direktor on adresseerinud kirja Eestimaa kubermangu ülemale. 1879. aasta 9. juunil saadetud läkituses rõhutas kontradmiral, et Naissaare lõunatipus paikneva maanina rannamännikusse on raiutud meresõidu seisukohalt tähtis metsasiht.

Kirjas nenditakse, et kahjuks hakkab rajatud metsasiht noorte puude sirgumise tõttu umbe kasvama. Seetõttu oleksid vajalikud ja igati asjakohased siinse kuberneri korraldused meresõiduohutuse
seisukohalt ülitähtsa metsasihi puhastamiseks. Kõrgete riiklike ametikandjate jätkuvast kirjavahetusest selgub, et kõnesolev metsamassiiv kuulus Naissaare talupoegade eraomanduse hulka. 1880. aasta 28. veebruari kirjas palutakse kohalike võimude abi saare erametsavaldusse pääsemiseks, ikka selleks, et puhastada Naissaare lõunaosa metsasiht. Umbes pool aastat hiljem (19. augustil 1880) läkitatud kirjas teatas Mereministeeriumi kontradmiral Eestimaa kubernerile, et Naissaare metsasihi tegelike puhastustöödega tehakse algust sama aasta augustikuu 24. päeval.

Hilisem ajalugu

1900 aastasaja alguseks oli tuletornikompleksi rajatud majakaülevaataja elumaja, kivihoone kütuselao tarvis, saun, mahukad keldrid ja loomapidamishooned. Tuletornilinnak piirati kõrge
tarandikuga.

Reveli kreisiülema 1906. aasta 25. novembri raport nr 2520 teavitas Balti mere majakapealikuid nõutud küttepuuhankest. Suurupi udusireenijaama, tuletorni ja Pakerorti (Pakri) majakakompleksi
tarvis vajalike kuivade ning väärtuslike männipuidust küttepuude kohalevedu koos ladustamisega maksis toonastes turuhindades 7 rubla ühe sülla eest.

1900 aastasaja esimese kümnendi algul liideti Suurupi
majakakompleks Reveli (Tallinna) telefonivõrgu abonentide
nimistusse.

Omaaegne „Merekalender“ märgistab väga täpselt eelmise sajandi avakümnendi aegse tuletorni tollase ilme: „48. Ülemine Surop. N neeme nukal (59o28’–24o24’) 1 walge S. tuli – 13,3 m. Walge kiwist ümargune torn. Paistaw WSW üle W ja N kuni OtN1⁄2O. Sireen. Selle majaka tuli alumise majaka tulega ühes liinis näitab W poolt hädaohuta teed Tallinna reidile (Liin on NO-SW 66o). Ninamaa neemel annab sireen 6 sek. Hääled 1 min. 5 sekundi järel. On olemas telefon.

1917. aastaks jõuti peaaegu valmis kahe patarei ja Sõrve raudteejaamast kulgeva haruliini ehitustöödega, ent 1918. aasta veebruaris enne sakslaste saabumist hävitati suur osa senitehtust.

Tänaseks on selgunud, et 1919. aasta kevadel paigaldati Suurupi tuletorni Rootsi kuulsa firma Gasaccumulatori uus prismaaparaat. Seda valgusseadet hooldasid alates 31. maist 1925. aastal Suurupi tuletorni motoristiks määratud endine Tallinna majakamees Jaan Einsok ja ülevaataja ametikoha saanud Mihhail Grigorjev.

Esimese maailmasõja eel lülitati Suurupi poolsaar Tallinna-Porkkala
joonel asuva ning Sõrvest Ahvenamaani ja Tahkunast Kroonlinnani
ulatunud kaitserajatiste – Peeter Suure merekindluse – süsteemi.
Suurupisse kavandati ehitada kolm suurtüki- ja rannakaitsepatareid.

1927. aastal paigutati vahepeal osalt taastatud kaitserajatistesse Eesti mereväe Suurupi kindlusekomandantuur.

1937. aastal Juminda neeme põhjatipule püstitatud raudbetoontuletorni valmimise järel
suundus samal sügisel sellel objektil töötanud Armas Luige ehitusbrigaad Suurupisse, kus mererannal paiknenud Ninamaa sireenihoone naabrusesse meisterdati Suurupi lootsijaamale
kärgkastidest randumissild. Sadamakoha kiviehitisena valmisid aga ühendus- ja kaitsemuulid. MRP-lepingu kohaselt vormistati 6. juulil 1940 strateegiliselt tähtsa Suurupi patarei territooriumi üleminek
NSV Liidu sõjajõudude käsutusse.

Auväärne meremärk. Kolonelleitnant Johann Mey täpsustab, et Suurupi sihttuletornidest
ülemise valge kivitorni 10 meremiili kaugusele nähtav tuli kõrgus „Eesti lootsi“ andmeil 40,8 meetrit üle merepinna. Majakalinnakus toetasid laevamehi veel signaaljaam ja morselatern. Tarbe korral
saadi abi ka telefoni teel esmaste naviteadete edastamiseks.

Lähinaabruses merekaldal Ninamaa neeme otsal toimis udusireen ja naabruses „eralootsijaam“. See teave pärineb 1927. aastast.

Kümme aastat hiljem (1937) rajasid ehitusinsener Armas Luige juhitud töömehed Suurupisse kivimuuli ja nõuetekohase randumissilla lootsipaadile. Sellega paranesid oluliselt endise Peeter Suure
merekindluse rannapatarei ohvitseride kasiino hoones paiknenud lootsijaama võimalused teenindada Tallinna toonaseid sadamapaiku väisavaid aluseid.

1939. aasta aprillikuu alguse seisuga arvati Veeteede Talituse kinnisvaranimistu hulka 22 sihttule seas ka Suurupi sihi ülemine meremärk (maksumus 84 200 Eesti krooni). Baaside lepingu sõlmimise järel minetati kogu väikeriigi hüdrograafiateenistus ühes tuletornide ja laevastikuga.

Saksa okupatsiooni aegse Veeteede Ameti 1942. aasta tegevuskavas nenditi mereteede-äärsete Suurupi, Mohni ja Tahkuna tuletorni kohese hooldusremondi vajadust.

Enne kalendrisügise saabumist oldi tuletornide osakonnas usinasti ametis talvise küttepuukoguse varumisega majakalinnakute tarbeks. „Vastasel korral tuleb teenijaskonna tuletornidest lahkumisega
arvestada,“ tõdeti sama aasta 1. augustil avaldatud kirjas. Kaheksateistkümnele majakaperele ettenähtud 722 ruumimeetrist vajas Suurupi rahvas talveperioodiks 100 ruumimeetrit korralikke halupuid.

Alates 1812. aastast kuni viimase sõjasügiseni 1944. aastal püsis koguka kivitorni otsa tõstetud klaasakendega laternaruum tervena.

Mandri-Eestist lahkumisel süütasid sakslased strateegilise rajatisena Suurupi ülemise tuletorni, mis põles seest tühjaks. Nemad õhkisid ka majaka juures olnud tuletornivahi elumaja. Põlenud meremärgi ennistasid nõukogude sõdurid Suurupi sihi alumise majakavahi Elmar Karese täpsete juhtnööride kohaselt. Senisele paekivikehandile lisati juurde teenindusruum ja sellele paigaldati vähemate mõõtmetega laternaruum. Modernsemad valgusseadmed lülitati üldelektrivõrku.

Majakaülem Elmar Karest abistasid elektrikuna tema abikaasa Indi ning motoristid Voldemar Katto ja Ende Meri. Vilunud majakaülema pensionile siirdumise järel 1978. aastal jätkas sellel ametikohal tema vennatütre Helle mees Peet Pajus. Viimane lahkus ootamatult manalasse 1998. aastal.
Järgnenud kuue aasta vältel vastutas Suurupi sihttulede töö eest komandandina Helle Kares.

1970. aastatel võeti Suurupi ülemises tuletornis kasutusele automaatne valgusseade ASA-500 (ACA-500).

Kuni 1994. aastani paiknes Suurupi poolsaarel Nõukogudemaa õhukaitsevägede sideüksus. Märgilise tähenduse omandas aastanumber 1998. Sel aastal viidi majakalinnaku ülemises tuletornis läbi hooldusremont ja ligi pool sajandit majakamehi laitmatult teeninud laternaruum asendati uuega. Senine laternaruum jätkab aga väärika näidisena Eesti meremuuseumi Paksu Margareeta katuse
vaateplatvormil.

Suurupi ülemine tuletorn. 1998.

1937. aastal valmisid mererannas eravalduses olnud lootsiühingu tarvis igati nõuetekohane randumissild ja kivimuul. Paepealsel kaldarinnakul kõrguva Suurupi vana ja auväärse meremärgi
juurde juhatab meid ka ühe nimeka omakandimehe kirjasõna. Muraste mõisast pärit kirjanik Pedro Krusten (õieti Peeter Krustein, 1897–1987) on suure südamesoojusega meenutanud imepärast maailma, mida kohaliku rannarahva elus, mälus ja hingesopis kindla püsiväärtusena tallel hoiti. „Tuletorn on siinsamas väikese lagendiku taga. Nad nimetavad seda punaseks majakaks, aga see on värvitud valgeks, ainult katus on punane.“ Majakareis jätkub. „Tornist avaneb vaade igasse ilmakaarde. Siit on nüüd võimalik vaadata isegi kaugemale, kui silmapiir lubab, sest on ju siin nende ees lahti ajaloolisedki perspektiivid.“

Navigatsioonimärkidena on Suurupi tuletornidel nende püstitamisest saati olnud pikki aastakümneid väga oluline tähtsus meresõiduohutuse tagamisel mööda Soome lahte kulgevatele laevadele. Meie põhjaranniku sihttuletornid abistasid laevajuhte aluste sissesõidul Tallinna lahte Soome lahe lääneosast. Suurupi ülemise tuletorni tuli oli väga hästi märgatav koguni Naissaare lõunatipu puistusse sisse raiutud metsasihi kaudu. Selle tuletorni tuli tagab turvalise laevasõidutee
sissesõidu korral Tallinna lahte idapoolsest suunast, valgustades ohutut faarvaatrit lausa Jekaterinenthali märktulede (Tallinna sihttuletornide) sihini välja.

21. sajand

During the times of the new Republic of Estonia, several devices appeared in the Suurupi upper lighthouse, which were not familiar to lighthouses back then. The lighthouse is equipped with the Land Board’s GPS station, which (of course!) allows you to locate positions both on land and at sea. There is also an extremely precise reference mark in the ground – a metal height mark used for levelling buildings and other structures, etc.

Suurupi ülemise tuletorni avamine 2017

Pühapäeval 30. aprill 2017 avanesid mandri-Eesti vanima ehk Suurupi ülemise tuletorni uksed külastajatele. Mitmeid aastaid ettevalmistuprotsesse oli jõudnud lõpusirgele ning Harku vald sai endale esimese turismiobjekti. Tuletorni tõid rahvale vaatamiseks elule Suurupi tuletornide viimase majakavahi Helle Karese tütred Anne-Ly ja Kristiina, kes on Suurupi ülemise tuletorni jalamil üles kasvanud.

Ametlikul avamisel esinesid Tabasalu Muusikakooli vanamuusikaansambel ning Suurupi naiskoor Meretule. Külalistena olid kohal Eesti Veeteede Ameti ja Eesti Tuletorni Seltsi esindajad, endised Suurupi tuletornide majakavahid ning Harku valla tegusate ühenduste esindajad. Pidulikult lõigati läbi lint ning kõik said uudistada tuletorni muuseumi eksponaate ning nautida vaadet 22 meetri kõrguse tuletorni rõdult.

 

In 2019, the Suurupi upper lighthouse complex was awarded the Estonian Beautiful Home Award by the Estonian President. The most beautiful heritage conservation object in 2019 Kristiina and Aivar Adamson’s Suurupi leading lights upper lighthouse. You may read more about it from news.

In 2020, Suurupi upper lighthouse, fuel storage facility and their registered immovable are owned by the Republic of Estonian Maritime Administration. The buildings around the upper lighthouse are owned by Helle Kares and Kristiina Adamson. The owner of the museum building and its registered immovable is NGO Suurupi Lighthouses.

Vietnam football schedulecakhiatvatch anytime

Privacy Preference Center

Close your account?

Your account will be closed and all data will be permanently deleted and cannot be recovered. Are you sure?