z-library

Kuidas ma kohtusin eestimaise talupojatarkusega

Heinart Puhkim, Vääna-Jõesuu külaselts

Suur suvi on käes ja maatöid tuleb üha juurde. Päädivad need sügiseste valimistega. Erakonnad on alustanud poliitilist flirti, ka maainimestega. Ehk nagu ühes ammuses Lõuna-Eesti metsavendade laulus: “Rahamehed, nihilistid, iganimelised sektid, kõik nad püüdvad oma võrku, noori, naisi, latsi, nõrku.”

Maailm peegeldub vihmapiisas, olnu inimestes. Rääkides oma kodukoha Harku valla Vääna-Jõesuu, Liikva, Viti, Sõrve ja Ilmandu küla põlistalude vanemate inimestega, jõuab jutt ikka lugupidava tõdemuseni: ahah, see oli ju Böttcheri Harri ajal. Et siis mees, kes kolmkümmend aastat, rohkem kui keegi teine, meie kandi põllumajandust kamandas. Esmakohtumine temaga on muljetavaldav. Harri on pikka kasvu, selge ja heatahtliku silmavaate, konkreetse jutuga, juhitüüpi intelligentne vanahärra. Sellised mehed pole üldjuhul mingid lihtsalt Jukud-Kalled, vaid juhivad riike, rahvaid või armeesid, no vähemalt suuri talusid. Harri suutis hästi ja ausalt põldu harida ajal, mis talle antud.

Eesti mehe valikud

Harri Böttcher on sündinud 1927. aastal Järvamaal, Eestimaa südames, Ambla vallas taluperes, maad oli üle 20 hektari. Tänu õnnelikule kokkusattumusele sõjaväkke ei võetud, ei punasesse ega pruuni. 1943. aastal astus hoopis õppima Jäneda põllutöökooli agronoomiat. Pärast sõda olid seal koolivendadeks Arnold Rüütel ja ka mitmed hilisemad ministrid. Kooli lõpetamise järel töötas isatalus ja oli palgaliseks riigitööl. Nagu ema ja isa, oli ka Harri aktiivne isetegevuslane, lugupeetud küla- ja pillimees Amblas.

Kahjuks seal olid ka mõningad isiklikul pinnal konfliktid külanõukogu uute võimumeestega. Vaatamata kohalike palvekirjadele küüditati kättemaksuks kogu pere 1949. aastal Siberisse Krasnojarski kraisse. Hakkaja hea haridusega noor agronoom Harri sai Siberis kohe kolhoosi agronoomiks. Isegi isiklik sõiduhobune anti. Ühe loomade lõppemise segase loo tagajärjel tehti mujalt tulnud noor eesti mees kohalike poolt süüdlaseks ning karistati viieaastase vangistusega – sotsialistliku omandi hävinemise pärast. Järjekordse hea töö eest pääses Harri Atšinski vanglast kahe aastaga. Hea kuulsusega vanglast, kus omal ajal ka Vladimir Uljanovi nimeline noormees olla mõne aasta kinni istunud.

1958. aastal naasis Harri pere Siberist asumiselt. Otse kodukohta tagasi tulla ei lubatud. Ühe Jäneda koolivenna abiga sai Keila sovhoosi tööle. Varsti jälle põllutööde brigadiriks ja Niitvälja osakonna juhatajaks. Agronoomitööd ja põllutöö juhtimist Harri oskas. Tollane populaarne põllukultuur mais kasvas tal Harju rajooni kõige kõrgemaks, üle kolme meetri, kõrgemaks kui Ameerikas. Harri lihtsalt valis õiged põllud, haris need korralikult ära ja pani sõnnikut ka. Sovhoosi lehmade piima väljalüps kasvas maisisilo toel hüppeliselt. Harri korraldas maisikasvatamise õppepäevi, pildid olid lehtedes.

Tagatipuks valiti Harju Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee liikmeks. Seal pidi istungitel kõrvuti istuma oma küüditaja Kruusmaaga, kellest oli vahepeal saanud kolhoosiesimees. Sellest tuli tolle aja mõistes ikka väga suur skandaal! Rajooni parteijuht Harald Ilves, riigi tippnomenklatuuri kuuluv sotsialistliku töö kangelane, pidi isiklikult seda juhtumit lahendama ja kuidagi ta selle asja ära silus.

Harri otsustas oma talupojatarkusega hiljem mitte rohkem kandideerida. Milleks tekitada liigset segadust endale ja kaastöötajatele. Pani põllul rohkem põhitööle pihta. Jätkas aktiivsemalt isetegevuse rindel, laulis ja mängis viiskümmend aastat rahvakunstiansamblites akordioni – mis sest, et väljamaale esinema sõites oli alati vaid esimeses reservis. Mingit kibestumist ei ole Harri jutus kohe mitte. Rohkem ehk mõtlikkust ausalt elatud elust.

1961. aastal nõustus Harri asuma meie kandi Lembitu kolhoosi esimehe ametipostile. Selleks pidi tol ajal ikka kõva mees olema, et nii kehva ankeediga kolhoosiesimeheks hakata: NLKPsse ei kuulunud ning astumisest kohe üldse ei räägitudki, rahvavaenlasena Siberisse küüditatud ja takkaotsa veel sotsialistliku omandi hävitamise eest viieaastase vanglakaristusega!

Viljastav nõukaaeg

Eelmiste kolhoosiesimeeste viinavea tõttu oli majand väga kehval järjel. Kuna palka peaaegu ei makstud, ei käidud kolhoosis ka tööl. Püüti oma majapidamise saadusi Tallinna turgudel ise müüa, et hinge sees hoida. Harri lahendas asja lihtsalt, pani kolhoosi auto soovijate kaubaga igal hommikul Tallinna Telliskivi piirkonna turu vahet käima. Kaup sai müüdud, inimesed hakkasid tööl käima ja kolhoos hakkas inimestele tasapisi palka maksma.

Imestati, kui Harri suviti esimehetöö kõrval heina tuli rõugutama ja enamiku kohalikke mehi hangutamisega üle tõstis. Harril oli kahju vaadata, millist ränkrasket tööd Sõrve küla karjanaised pidid tegema: talvel jäävarumine ja lauda juurde vedamine, suvel piima käsitsi külmkeldritesse tassimine. Olukorra leevendamiseks ehitas Ilmandusse uue karjalauda.

Heina- ja karjamaa laiendamiseks hariti laudast sisemaa poole Sõrve soisele alale üle 200 hektari uudismaad. See Sõrve soo oli kivikülv, mida ei saksa mõisnik ega tsaarivalitsus polnud suutnud viljakandvaks muuta! Soos olnud suured kivid lasi Harri ära lõhata Suurupi piirivalvuritel. Ah et mismoodi? No saime kokkuleppele, muigab Harri. Kolhoos majandas ennast hästi, rahvas tegi tööd, palgad olid head. Ja kui uue tehnika väljaostmiseks raha nappis, tehti Kirovi kalurikolhoosi kalasuitsutamisahjudele lepapuid või varuti pealinna saunavihtu. Harri ütleb, et majandas kolhoosi nagu suurtalu.

Kui 1966. aastal Lembitu kolhoos Ranna sovhoosiga liideti, maksti kolhoosnikele korralikke preemiaid, Harrist sai sovhoosi osakonnajuhataja kuni selle lõpuni 1990. aastal. Tollest ajast meenub Harrile üks eriline nuhtlus. Nimelt sõitis kogu vabariigi partei ja valitsus läbi tema Ilmandu ja Muraste põldude Keila-Joa suvilatesse. Seetõttu pidid põllud olema eeskujulikult haritud ja teeääred hooldatud. Pidevalt keegi miskit arvas või kritiseeris. Minister Harald Männik isiklikult saatis Harrile muruseemet. No ja kui Harju rajooni peaagronoom saabus ükskord ikka sellesama jutuga teda kontrollima, siis saatis Harri ta lihtsalt p…sse. Pahandust ei tulnud, asjameest rohkem ei nähtud.

Loomulikult üritas pensiikka jõudnud Harri Ranna sovhoosi osakutest edasi minna. Kapsast kasvatada, seda Peeter Suure merekindluse katakombides soolata ja hapendada, naabrite juures Keila-Joal putkamajandust ja Tallinnas toidukauplust pidada. Aga kogu maailma majanduse ja rikkamate riikide poolt doteeritud põllusaaduste sissetungi vastu ei saanud ka mitmekordselt karastunud Harri.

Väiketalude tupik

Minu kohkumuseks võtab Harri esimese Eesti vabariigi Järvamaa Ambla talupidamise, Siberi, Lembitu kolhoosi, Ranna sovhoosi ja teise Eesti vabariigi putkamajanduse kogemuse kokku: loomulikult osales taastatud Eesti vabariigi esimene valitsus aktiivselt oma riigi põllumajanduse põhjalaskmises. Nii nagu 1949. aastal maainimesed sundkorras kolhoosi aeti, likvideeriti nelikümmend aastat hiljem, 1989. aastal sundkorras ka küllaltki efektiivselt töötanud põllumajanduslik suurtootmine. Lasti laguneda tootmishoonetel, mis veel aastat 20–30 oleks võinud meie kõigi heaks jõukust toota ja inimestele tööd anda. Meie kandi ja Vääna jõe kuivendatud luhtade head karja- ja heinamaad on kakskümmend aastat harimata ja võssa kasvamas, KEKi meeste ehitatud Vääna korraliku suurfarmi hooned lagunemas. Kogu maailmas on elujõuline põllumajanduslik suurtootmine. Kahjuks ei olnud meil erilist riigimehelikkust, ilmselt ka kogemust, hoolitsemaks maarahva eest, kust me enamasti pärit oleme. Rääkimata talupojatarkusest, mida ikka armastatakse mainida.

Maareformi ajal tagastatud maade omanikud oleks neid meeleldi suurfarmidele ja teistele suurtootjatele välja rentinud. Nagunii ostavad suurtootjad praegu maid kokku. Anti konkreetne signaal, et investeerige, võtke laenu ja taastage 1939. aasta väiketalud. Ette teades, et investeerijad ja nende pered lähevad pankrotti! Mille nimel seda propagandat tehti?

Paljudele maainimestele on see aeg osutunud hukatuslikuks. Milleks halvustada maal asuvate nn agrolinnakute inimesi. Nad osutusid ju küüditatuteks omaeneste linnatüüpi kortermajades. Tööd ei ole, raha ei ole, ainus valik paljudele on surnuksjoomine. Ainult Võsa Peeter käis mõnikord veel nende üle ilkumas.

Päts jagas pärast Vabadussõda mõisamaad rahvale laiali teades, et põllusaaduste turg kestab Euroopas edasi. Praegused põllumajandusteadlased ja poliitikud, kes tahtsid ja kellele anti tegutsemismandaat, pidid ju teadma, et kui Venemaa turg ära kukub, siis ei saa Eesti väiketalud Euroopa rikaste riikide poolt kinni makstud põllusaaduste vastu.

Olen vana, aga piisavalt kogenud ja paljunäinud mees, et nii arvata, ütles Böttcheri Harri. Ja arvan, et Harril on täielik mandaat nii arvata. Kahju, et päris talupojatarkus on meil suures osas kaduma läinud. Harrilt pole keegi seni kahjuks küsinudki. Ei rahamehed, ei nihilistid.

Harri Böttcher 90 (2018 aasta)
Harri Böttcher 90 (2018 aasta)

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes:

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Privacy Preference Center

Close your account?

Your account will be closed and all data will be permanently deleted and cannot be recovered. Are you sure?