Tuletornid

Tuletorn ehk majakas on laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis kaldal või madalas vees. Tuletorne rajatakse selleks, et hoiatada meresõitu takistavate ohtude, näiteks kari, korallrifi või madaliku eest. Tuletornid hõlbustavad ka sissesõitu sadamasse.

Tuletorni põhiosad on vundament, torn, rõduga ülaosa ja valgusti ehk latern, mis koosneb valgusallikast ja optikaseadmest. Lisaks võivad udu korral kasutuses olla heli- ja raadiosignaalid.

Tänapäeval on majakad üldiselt automatiseeritud. Automaatika abil ei lasta valgust pidevalt, ühtlase joana, vaid sinna sisse tehakse pause, nii et valgusjuga meenutab pisut triipkoodi. Lähestikku paiknevatel majakatel on see muster alati erinev ja selle järgi saab majakaid eristada.

Tuletorni kõrguse valimisel arvestatakse pilvede väikseimat (umbes 100 meetrit) ja lainete suurimat kõrgust (10–15 meetrit). Kuni 10-meremiilise nähtavuskaugusega majakat nimetatakse tulepaagiks.

Tänapäeval on töötavate tuletornide arv maailmas hakanud vähenema suurte hoolduskulude tõttu. Neid asendavad laevadel olevad moodsad navigeerimise abivahendid.

Suurupi sihi ülemine tuletorn

Koordinaadid: 59°27.813' N/24°22.818' E
Tule sektor: valge 0° - 360°
Ehitus ja rekonstrueerimisaeg: 1760; 1951;1998
Tule nähtavuskaugus: 12 miili
Tuletorni kõrgus alusest: 22 m
Tule kõrgus merepinnast: 68 m
Tule iseloom: 15s (1.5+4.5+4.5+4.5

1759.a tegi kontraadmiral Mordvinov Admiraliteedi Kolleegiumile ettepaneku ehitada Suurupi poolsaarele tuletorn. 1760.a hakkas tuletorn tööle ilmselt lahtise tulega. 19.sajandi  lõpul valmisid  tuletorni kompleksi elamu, saun, õliait, kelder ja lauda hoone, kompleks oli ümbritsetud kõrge paekivi alusel plankaiaga. Teises maailmasõjas, Saksamaa vägede taganemisel, hävis tuletornivahi elamu, tuletorn suudeti halvimast päästa, kuid vajas kapitaalseid uuendusi. 1951. a rekonstrueeriti tuletorn 22 m kõrgusena varasemast veidi erineval kujul. Kompleksi rajati ka uus generaatorite hoone ja ehitati hävinenud hoone asemele uus eluhoone. 1998.a paigaldati tuletornile uus laternaruumi osa  ja moderniseeriti valgusseadmeid.  2011. a paigaldati laternaruumi katusele uus LED- tüüpi valgusseade, tule kõrgust tõsteti 2 meetri võrra ja tule sektorilisus kadus, olles nähtav 360⁰.

Suurupi  sihi alumine tuletorn

Koordinaadid: 59°28.300' N/24°24.993' E
Tule sektor: valge 242,5° - 250,5°
Ehitus ja rekonstrueerimisaeg: 1859; 1885; 1998
Tule nähtavuskaugus: 11 miili
Tuletorni kõrgus alusest: 15 m
Tule kõrgus merepinnast: 18 m
Tule iseloom : Iso W 3s (1.5+1.5)

19. sajandi keskel keskel kaebasid meremehed jätkuvalt navigatsioonivahendite halva seisukorra üle Venemaa vetes. 1859.a ehitati Suurupisse ülemisest tuletornist 2245 m kaugusele  puidust sihituletorn. Koos Suurupi ülemise kivist tuletorniga moodustavad nad sihi 246,5⁰, mis on abiks väljasõidul Tallinna lahest, Naissaare ja Vahemadala vahelt, lääne suunas Soome lahte.1863.a värviti idapoolne sein valgeks, küljed ja tagasein kollaseks ning katus punaseks. Torni juurde ehitati ka ülevaataja elamu, ait ja kaev.1888.a uuendati laudvooder ja värviti kõik küljed valgeks. Kompleksi lisandus kivist petrooliumiait. 1911.a ehitati juurde uus puidust eluhoone. 1967.a viidi tuletorn elektritoitele ja sünkroniseeriti ülemise tuletorniga. 1998.a Suurupi alumine tuletorn restaureeriti. Suurupi alumine tuletorn on vanim puittuletorn Eestis. Suurupi alumine tuletorn kuulub The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) 100 väärtuslikuma töös oleva ajaloolise tuletorni hulka, kogu kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.

Suurupi sireenijaam ja lootsijaam

Eesti mereveele tekib sageli udu talvistel ja kevadistel öödel. Halva nähtavuse või udu korral anti meresõitjatele ohust teada ja aidati orienteeruda udusignaalide abil. Siis hakkas tuletorni meeskond kindlate ajavahemike tagant kella lööma, hilisemal ajal pandi tööle sireen. Suurupi ülemisest tuletornist juhiti alumist tuletorni ja Ninamaa sireenijaama, mis asus  ülemisest tuletornist 1500 m kaugusel Ninamaa neemel, kuhu rajati 1898. aastal terve sireeni ja teenindavate hoonete kompleks. Tänaseks on sireenijaamast säilinud sireenihoone, elamu, kütuseait, saun ja viltu vajunud nautofoni mast. Tormine meri uhub Ninamaa neeme iga aastaga väiksemaks ning ajaloolist kompleksi ohustab hävimine.

Suurupi poolsaarel endise Peeter Suure merekindluse rannapatarei ohvitseride kasiino hoones asus enne Teist maailmasõda lootsijaam, mis teenindas põhiliselt Tallinna sadamaid külastavaid laevu. Lootsijaama sadamakai asus ülemisest tuletornist kirde suunas, vaatluspunkt ülemise tuletorni juures. 

1918. a  sai Eesti Vabariik sõjapärandusena miinivälju täis rannikumere, milles olid puhastatud traalidega ainult kitsad laevasõiduteed. Sellistes vetes ei olnud võimalik ilma lootsita sõita. Lootsiteeninduse korraldajaks sai Lootside, Tuletornide ja Meremärkide valitsus. Pärast Vabadussõja lõppu lõpetati enamuse riiklike lootside tegevus ja tööle hakkasid eralootsid. 1922. a asutati Tallinnas Suurupi Merelootside Selts, mille nimetus muutus 1926. a Eesti Lootside Seltsiks. 1934. a  asusid lootsid põhiliselt Suurupi lootsijaamas, mis asus endise Peeter Suure Merekindluse Suurupi rannapatarei ohvitseride kasiino juures, paadisild ülemisest tuletornist kirdes Rannakülas. Loots viis Tallinnast väljuva laeva Suurupi poini, kus loots lahkus laevast. Tallinnasse minnes võttis laev lootsijaama juurest lootsi peale, kes laeva Tallinnasse juhiks. Lootsijaam tegutses 1940. aastani.